Lauri Räpp: kuidas ma kolmekümneselt  üliõpilaseks hakkasin ja mida see minu (töö)elus muutis.  

Lauri Räpp: kuidas ma kolmekümneselt  üliõpilaseks hakkasin ja mida see minu (töö)elus muutis.  
Loo autor Lauri Räpp. Ettvõtja, kirjanik, juustuvabrikant ja üliõpilane.

Mõni on sündinud ettevõtja. Mõni sündinud müügiinimene. Nagu mees, kes  nädalapäevad tagasi  üritas  mulle müüa  haruldasi kompveke, kaks eurot tükk. Endale joobetunnused hankinud FIE-t ei morjendanud pisiasi, et kommipaberil ilutses ühe Tartu kaubanduskeskuse logo. Mõistes, et müüki ei toimu, pakkus ta välja bilateraalse  tehingu. Kuna ärikohtumine toimus juustuvabriku kaupluses, soovis ta kommid vahetada juustu vastu. Polnud tal  ei haridust, ega haritust, aga meelekindlust ja ettevõtlikust rohkem kui  küll. Iseasi on selle  väärtus niisuguses vormis.

Olen ajastu laps, mis  jääb kusagile  võitjate ja lumehelbekeste   põlvkonna vahele. Poisikesest meheks sirgusin ajal, mil võimutses päkapikudisko ja ärikohtumistel käidi Kappa dressides. Seega ma ei võitnud ega kaotanud. Kõige hämarama, ent magusama ettevõtlusega alustamise ajal nühkisin ma koolipinki ja veidi hiljem kelderööklubide põrandaid. Eelviimasel hetkel alustasin siiski sarnast tüüpi  ettevõtlusega nagu eespool mainitud kommidiiler. Ostsin, müüsin ja vahetasin kõike, mis parasjagu kätte sattus.

Oh ajad, oh kombed..

Aga ajad muutusid ja kombed paranesid.  Kolm ettevõtet, üks pankrot ja kümmekond aastat hiljem olin isiklike inimvajaduste  hierarhias jõudnud umbes keskmisele tasemele ja jäin sinna kinni. Ma ei olnud rahul.  Ei omandatud oskuste, teadmiste, seniste saavutuste ega   mind ümbritsenud sotsiaalvõrgustikuga. Eelkõige ei olnud ma rahul iseendaga. See, mis mind siia tõi, edasi mind enam ei vii, mõtlesin nagu Toomas Hendrik Ilves kuus aastat hiljem. Äsja läbitud viisakas ja aus pankrotimenetlus küll karastas, ent  üldlevinud suhtumine pankrotti kinnistas minus tunde, et ma ei tea ettevõtlusest  midagi. Tunnistasin, et pean  oma elus tegema kannapöörde. Minu ülekuumenenud ajus küpses otsus astuda Tartu Ülikooli. Täpsustan – Avatud ülikooli. Sest töö kõrvalt teisiti  polnud võimalik. Kuigi arusaam saabus aastaid hiljem, oli see elumuutev otsus.

Lauri Räpp: kuidas ma kolmekümneselt  üliõpilaseks hakkasin ja mida see minu (töö)elus muutis.   1Algus oli hirmuäratav. Viimane õppimiskogemus jäi kümnekonna aasta taha  kui katkestasin õpingud Audentese Eraülikoolis. Põhjendades iseendale ja  teistele,  et pole mul seda haridust vaja, pigem teen õppimise asemel tööd ja kühveldan raha kokku. Vaba aeg, mis seni kuulus pidutsemisele ja ringirändamisele, kulus äkki  õppimisele. Umbs nelja kuuga kadus ära oluline hulk „sõpradest” kellega koos vaba aega põletasin. Sellesse aega jäi ka minu viimane avalik esinemine. Kui ma esimest korda pea 60-ne  võõra ees seistes ettekande       jaoks slaidiprogrammi avasin, olin  enam   kui kindel, et mina seda koostanud ei ole. Pea oli tühjust täis ja jalad värisesid silmnähtavalt. Aga kuidagiviisi kogusin ma ennast ja sain hakkama! Iga korraga järjes paremini.Nojah,  hoogu kogunud masu ja arusaam, et ülikoolis tuleb ka tegelikult kõvasti pingutada, kahandas meie kursuse ridasid sama ohtralt kui must    surm Euroopa elanikke 14. sajandil. Järjest väiksemale  inimgrupile esitluste tegemine päädis sellega, et 60-st  õpinguid alustanud inimesest kaitses bakalaureusekraadi  edukalt üheksa! Mis see neli aastat õpinguid Tartu  Ülikooli majandusteaduskonnas mulle andis, küsite. Muidugi seda, et sain oluliselt targemaks.

Ma sain teada:

  • Et turundus ja turustus ei ole sünonüümid ja ma oskan neid oma töös päriselt kasutada;
  • Et personaliotsing ei tähenda ainult kuulutuse ülespanemist;
  • Mis peitub aktiva ja passive taga ning mis selle teadmisega tegelikult peale hakata;
  • Kuidas koostada ja kaitsta äriplaani;
  • Kuidas analüüsida ärikeskkonda;
  • Kuidas esitada konsentreeritult ja lühidalt suure mahuga tekste
  • Mismoodi toimib majandus tegelikult.

Ja mis peamine! Ma sain oskuse neid teadmisi süsteemselt kasutada. Vähem oluline pole see, et neid teadmisi aitasid mul omandada seni vaid meedias kohatud nimed. Urmas Varblane, Maaja Vadi, Janno  Reiljan, Raul Eamets ning praktilise poole pealt mitmed  tuntud ettevõtjad. Muidugi andis see neli aastat mulle avalike esinemiste kogemuse. Tänu ülikoolile vähendasin ma olulisel määral oma hirmu avalike esinemiste eest. Utreeritult võin öelda, et Xanaxit pole selleks vaja kasutada. Muide, pitsi konjakit tegin enne esinemist viimati siis, kui minu teise raamatu esitlusele tuli täiesti  ootamatult terve Tasku keskuse Rahva Raamatu kaupluse täis inimesi. Aga ma sain ka teada, et tegelikult ma ei tea ikka veel mitte midagi. Ma mõistsin, et tahan ja pean õpinguid jätkama magistriõppes.

See muutis kõik.

Esmalt kinnistusid magistriõppes mu eelnevalt omandatud teadmised  ning ma õppisin palju uut. Ent see, mis minu elu  tegelikult muutis oli minu kursus. Magistriõppe  käigus moodustunud seltskonna tulemusel tekkis minu elus sotsiaalvõrgustiku plahvatuslik kasv. Kui ütlen seltskond ja sotsiaalvõrgustik, siis valetan nii, et suu suitseb nagu tselluloositehase korsten. See, mis meie MBAkursuselt välja kasvas on sõpruskond. Vennaskond. Veel enam. See on üks suur kärgpere. Mehed, naised, lapsed, sõbrad ja sõprade sõbrad. Mitmed meist käivad koos rändamas maailma teistele servadele. Me     moodustasime Heade Mõtete Klubi, mis on kui heategevusliku eesmärgiga jätkuülikool. Klubikoosolekud toimuvad  kord kuus. Tänaseks on külalisteraamatusse  sissekandeid  teinud mitmed Eesti  tuntuimad ettevõtjad, tipp-poliitikud, näitlejad, kirurgid,  sportlased, oma ala spetsialistid. Oleme koostöös Tartu Ülikooli ettevõtlusinkubaatori korraldatud Kaleidoskoobil välja  andnud mitu  omanimelist   stipendiumi. Kursa- ja klubikaaslased toetavad teineteist alati. Olgu  selleks siis mõni ettevõtlusega seotud nõuanne, koostööprojekt või mis iganes. Silmaring   ja tutvusringkond aina jätkavad laienemist.

Lauri Räpp: kuidas ma kolmekümneselt  üliõpilaseks hakkasin ja mida see minu (töö)elus muutis.   2Seda kõike ei saa osta isegi kogu maailma  raha eest. Seega võin kinnitada, et ülikooli astumine oli minu parim investeering. Kas oleksin ülikoolist saadud teadmisi sama kõrgelt hinnanud kui oleksin seda teed alustanud kohe peale keskkooli, küsin retooriliselt? Pigem mitte. Iga asi tuleb omal ajal. Ja mitte kunagi pole hilja. Inimene ju õpibki kogu elu. Neile, kes te ütlete, et olete vinged ettevõtjad ilma hariduseta. Jah, paljud nii    arvajatest ongi. Aga haridus ei välista ju haritust ja vastupidi. Teie, kes te ütlete, et  kõigepealt tuleks õppima minna ja siis tööle. Teil on täiesti õigus.  Teie, kes te väidate, et kõigepealt tuleks minna tööle ja siis õppima. Ka  teil on täiesti õigus. Õigus on ka neil, kes ütlevad, et üks ei välista teist. Teie kes te kahtlete, kas minna õppima, ütlen et minge. Kindlasti minge! Aga nüüd panen sellele loole punkti ja jätkan magistritöö kirjutamist. Neli aastat  peale nominaalaja lõppu. Eksternina. Iga asi omal ajal.

Kevadel Tartu Ülikooli peahoone aulas kohtume!

Jaga postitust ka sõpradele
LEIA OMA UNISTUSTE TÖÖ!

Lisa kommentaar

Anna meile teada

Millega liigud Sina iga päev tööle?

Vaata tulemusi

Loading ... Loading ...

#Töövahetusraadio

Äripäeva raadio fookuses: ägedast töökeskkonnast ja parimast tööandjast Eestis

Tööturu trendid: Äripäeva raadio

Tööandja branding ei tohi olla vaid hulk ilusaid sõnu ja pilte; IDEA360 saade

Ainus tööportaal, mida vajad!
Loe ka seda:
Foto Unsplash - Loome esmamulje tööandjale vaid loetud sekunditega
Loome esmamulje tööandjale vaid loetud sekunditega

Esmamulje on tööle kandideerimisel äärmiselt oluline, see tekib sekunditega ning on võimalik ainult üks kord luua. See püsib väga kaua ja...

Close